John Perkinsi raamatu „Majandusmõrvari pihtimus” lühikokkuvõte koos kommentaaridega ja paralleelid Eestimaal toimunuga
Minu käest on sõbrad-tuttavad küsinud kahtlustavalt, kui teema puudutab aktuaalseid küsimusi, et kust ma võtan, et Ukraina sõda, meie poliitika, kogu maksupoliitika jpm on ärimängud. Soovitasin lugeda üht head raamatut. Tavaline vastus: „Ah ei viitsi lugeda” või „Ei ole aega lugeda.” Kuna seda kõike ei ole võimalik kohe 20 minutiga selgitada, siis võtsingi aluseks selle raamatu, et teha lühem kokkuvõte – äkki keegi neist viitsib siis sedagi lugeda. Kui jah, siis fakte saab igaüks ise kontrollida.
Autorist, raamatust
John Perkins (sündinud 1945) on autor ja endine „majanduslik palgamõrvar”.
John Perkins on maailmakuulus tänu oma 2004. aastal ilmunud bestsellerile „Confessions of an Economic Hit Man” (eesti keeles „Majandusmõrvari pihtimus”).
- Peamine tegevus
Perkins väidab, et töötas 1970ndatel strateegilise nõustamisfirma Chas. T. Main peaökonomistina, kus tema ülesanne oli veenda arengumaade liidreid võtma tohutuid laene USA korporatsioonide juhitud taristuprojektideks. See muutis riigid USA-st majanduslikult ja poliitiliselt sõltuvaks.
- Hilisem töö
Pärast epifaaniat (ärkamist) 1980ndatel loobus ta sellest tööst ja hakkas tegelema aktivismiga. Ta on asutanud mittetulundusühingud Pachamama Alliance ja Dream Change, mis keskenduvad jätkusuutlikkusele ja põlisrahvaste tarkuse säilitamisele.
- Viimased tegevused (2025–2026)
Perkins on endiselt aktiivne autor ja kõneleja, käsitledes oma viimastes kirjutistes (nt blogipostitused 2026. aasta alguses) teemasid nagu elumajandus (Life Economy) ja Hiina kasvav majanduslik mõju.
Kas John Perkinsi raamat „Majandusmõrvari pihtimus” on väide või fakt… See on autobiograafiline teos, mida autor ise esitleb tõese faktilise aruandena, kuid mida kriitikud ja ametlikud allikad peavad sageli tõestamata väideteks või isegi pool-autobiograafiliseks fantaasiaks.
Mis on selles raamatus fakt?
- Ajalooline taust: raamatus kirjeldatud geopoliitilised sündmused (nt 1973. aasta naftakriis, Iraani revolutsioon, Panama kanali läbirääkimised) on ajaloolised faktid.
- Majandusmehhanismid: on tõsi, et arengumaadele anti suuri laene taristuprojektideks, mis viisid paljud neist suurtesse võlgadesse.
- Töökoht: on kinnitatud fakt, et Perkins töötas aastatel 1971–1981 Bostonis asuvas nõustamisfirmas Chas. T. Main.
Mis on raamatus vaieldav või väide?
Kriitikud, endised kolleegid ja valitsusasutused on paljud Perkinsi väited kahtluse alla seadnud, kuna puuduvad sõltumatud tõendid:
- NSA seotus: Perkins väidab, et USA Riiklik Julgeolekuagentuur (NSA) värbas ta salaja. NSA ja USA Välisministeerium on selle ametlikult ümber lükanud, märkides, et NSA on krüptoloogiline, mitte majandusorganisatsioon;
- majandusmõrvari roll: Perkinsi endised kolleegid väidavad, et ta oli lihtsalt tavaline majandusprognoosija ning tema kirjeldused majandusmõrvarite treeningust ja rollist on liialdatud või väljamõeldud;
- vandenõud ja atentaadid: Perkins esitab väiteid, et USA luureteenistused (šakaalid) korraldasid Panama liidri Omar Torrijose ja Ecuadori presidendi Jaime Roldóse lennuõnnetused. Neid lennuõnnetusi peetakse ametlikult õnnetusjuhtumiteks ja Perkinsi väidete kohta puuduvad tõendid.
Miks see raamat nii usutav ja mõjuv on?
John Perkinsi „Majandusmõrvari pihtimus” tugineb vaieldamatutele ajaloolistele faktidele.
Peamine vaidlus ei käi selle üle, kas sündmused toimusid, vaid selle üle, miks ja kuidas need toimusid ehk milline oli Perkinsi ja USA roll nende taga.
Loetlen jaotuse, mis aitab mõista, kus lõpeb fakt ja algab väide:
1) faktid: ajaloolised sündmused toimusid.
Need sündmused on ajalooraamatutes kirjas ja keegi ei vaidle nende toimumise üle:
- Iraani šahhi kukutamine (1953/1979): USA sekkumine Iraani poliitikasse on dokumenteeritud fakt (operatsioon Ajax).
- Panama kanali lepingud: president Jimmy Carteri ja Omar Torrijose vahelised läbirääkimised toimusid.
- Ladina-Ameerika riigipeade surmad: nii Panama liider Omar Torrijos kui ka Ecuadori president Jaime Roldós hukkusid tõepoolest lennuõnnetustes 1981. aastal lühikese vahega.
- Võlakriis: arengumaad (eriti Ladina-Ameerikas) sattusidki 1970ndatel ja 80ndatel tohututesse võlgadesse Lääne pankade ees;
2) väited: Perkinsi tõlgendus nende põhjustest.
Siin läheb lugu väidete valdkonda, sest Perkins lisab neile sündmustele vandenõuliku tagaplaani, mida on raske tõestada:
- õnnetus vs. atentaat: ametlikud uurimised liigitasid Torrijose ja Roldóse lennuõnnetused õnnetusjuhtumiteks (halb ilm, tehniline rike). Perkins väidab aga kindlalt, et need olid šakaalide (CIA palgamõrvarite) korraldatud atentaadid, kuna need riigijuhid ei allunud majandusmõrvarite survele;
- süsteemne vandenõu vs. halb majanduspoliitika: kriitikud ütlevad, et arengumaade võlg oli tingitud halvast juhtimisest ja 1970ndate naftakriisist. Perkins väidab, et see oli teadlik plaan suruda riigid võlaorjusse, et kontrollida nende ressursse ja hääli ÜRO-s.
Miks mulle see raamat meeldib ja miks see on oluline?
Perkinsi raamat on n-ö siseringi vaade. Ta ütleb: mina olin seal, mina tegin neid prognoose ja ma tean, mida me saavutada püüdsime.
Kuna ta töötas firmas Chas. T. Main, mis oli tõepoolest seotud suurte rahvusvaheliste projektidega, on tema kirjeldused meetoditest (kuidas numbritega manipuleeriti, et projektid näiksid tulusamad) paljude majandusteadlaste arvates väga tõepärased, isegi kui konkreetsed atentaadiväited jäävad tõestamata.
Raamat on segu tugevatest faktidest (mis juhtus) ja autori tunnistusest/väidetest (miks see juhtus). Et aga luuremängudest harva kirjalikke tõendeid jääb, jääbki lugeja otsustada, kas usaldada Perkinsi pihtimust või ametlikke versioone.
Näide 1
Kui külma sõja ajal kasutati sildistamist „kommunismivastane võitlus”, siis tänapäeval on mõjutusvahendid liikunud julgeoleku ja kliima valdkonda.
Tänapäeval kasutatakse sarnaseid silte suurte ressursiprojektide läbisurumiseks või kaitsmiseks:
1) sildistamine: „kliimaterrorism” ja „arengu pidurdajad” –
sarnaselt Perkinsi kirjeldatud šakaalidele, kes kõrvaldasid poliitilisi takistusi, kasutatakse täna psühholoogilist ja juriidilist survet:
- kliimaterrorism/ökoterrorism: seda silti kasutatakse sageli põlisrahvaste või kohalike aktivistide kohta, kes blokeerivad naftajuhtmete, kaevanduste või suurte tammide ehitust. Eesmärk on muuta legitiimne keskkonnakaitse kuritegelikuks ründeks riigi julgeoleku vastu;
- energiajulgeolek kui kilp: suuri projekte (nt uued gaasiterminalid või haruldaste muldmetallide kaevandused) õigustatakse sageli rahvusliku julgeolekuga. See võimaldab mööda minna tavapärastest keskkonnamõjude hindamistest või kohalike elanike vastuseisust, tembeldades vastased vaenuliku riigi mõjuagentideks;
2) „roheline majandusmõrv” (Green Economic Hit Men) –
Perkins kirjeldas, kuidas riigid on lükatud võlaorjusse suurte ehitusprojektidega. Tänapäeval toimub sarnane muster rohepöörde raames:
- tehnoloogiline sõltuvus: arengumaadele pakutakse Lääne (või üha enam Hiina) poolt finantseeritavaid hiiglaslikke taastuvenergiaprojekte. Need on seotud laenudega, mida saab tagasi maksta vaid ressursse (nt liitium, koobalt, ka mustmuld) loovutades;
- võlgade restruktureerimine: riikidele öeldakse: „Me kustutame osa teie võlast, kui annate meile õiguse hallata teie metsi või rannikut kaitsealadena.” Kuigi see kõlab loodussõbralikult, tähendab see sageli kontrolli kaotamist oma territooriumi üle välisriikide või korporatsioonide kasuks;
3) rohepesu kui strateegiline tööriist –
suured korporatsioonid kasutavad keskkonnasõbralikku kuvandit, et varjata ressursside hõivamist:
- sertifikaadid vs. reaalsus: projekt võib saada rohelise sertifikaadi, samal ajal kui selle elluviimiseks tõstetakse tuhanded inimesed oma kodudest välja;
- vastutuse hajutamine: kui Perkinsi ajal oli vaenlane selgelt tuvastatav korporatsioon või valitsus, siis täna peidetakse tegevus keeruliste ESG (Environmental, Social, and Governance) reitingute ja rahvusvaheliste fondide taha, muutes vastutuse nõudmise peaaegu võimatuks.
Sarnasused Perkinsi šakaalidega
Tänapäeva šakaalid ei pruugi alati olla lennuõnnetuste korraldajad, vaid
- PR-firmad, kes loovad kampaaniaid kohalike liidrite mustamiseks;
- juriidiline surve (SLAPP-hagid) (Strategic Lawsuit Against Public Participation) ehk eesti keeles vaigistuskaebused ehk strateegilised hagid avalikkuse osalemise vastu: aktivistide ja ajakirjanike vastu algatatakse kurnavad kohtuasjad, et nad vaikima sundida;
- eraturvafirmad, kes kaitsevad ressursiprojekte piirkondades, kus riiklik kontroll on nõrk.
Perkinsi kirjeldatud süsteem on järk-järgult arenenud. See ei kasuta enam ainult majanduskasvu lubadust, vaid ka planeedi päästmise ja julgeoleku narratiivi, et saavutada samu vanu eesmärke: kontrolli ressursside ja strateegiliste piirkondade üle.
Eestis on John Perkinsi kirjeldatud mustrid (majanduslik surve, sildistamine ja suurprojektide läbisurumine) samuti tajutavad, kuigi need toimuvad Euroopa Liidu õigusruumi ja rohepöörde raamistikus.
Kuidas sarnased mehhanismid Eestis avalduvad:
1) sildistamine: „arengu pidurdajad” ja „kliimavaenajad” –
Eestis kasutatakse sarnast retoorikat suurte projektide (nt Rail Baltic, tselluloositehas, tuulepargid) puhul:
- emotsionaalne sildistamine: inimesi, kes tunnevad muret kohaliku looduse või oma kodu pärast, nimetatakse sageli NIMBY-deks (Not In My Backyard), teadusevastasteks või isegi vaenuliku naaberriigi huvide teenijateks;
- kliimaterrorismi varjund: kui keegi vaidlustab metsaraiet või kaevandamist, tuuakse vastuargument, et meil on vaja rohelist energiat või majanduskasvu, et täita EL-i kliimaeesmärke. See muudab kohaliku looduskaitse justkui ründeks globaalse ellujäämise vastu;
2) majanduslik surve ja võlaõigustus –
Perkins kirjeldas, kuidas riigid meelitati suurte laenudega projektidesse, mida nad tegelikult ei vajanud. Eestis näeme seda toetuste ja eurorahade kaudu:
- tasuta raha lõks: sageli öeldakse, et me peame selle projekti läbi viima, sest EL annab 80% rahast. See sunnib riiki võtma pikaajalisi ülalpidamiskohustusi ja laene projektidele, mille tasuvus on küsitav (sarnaselt Perkinsi kirjeldatud taristuprojektidele);
- sõltuvus suurkorporatsioonidest: suured energeetika- või logistikaprojektid toovad siia rahvusvahelised ehitus- ja nõustamisettevõtted, kes võtavad suurema osa abirahast endaga kaasa, jättes kohalikule kogukonnale vaid keskkonnamõjud;
3) ressursside kaitse ja kontroll –
Eesti on rikas ressursside poolest, mis on globaalses rohemajanduses kriitilised:
- fosforiit ja haruldased muldmetallid: praegu toimuvad arutelud fosforiidi kaevandamise üle on klassikaline õpikunäide. Argumentatsioon liigub suunas „Euroopa vajab neid metalle, et olla Hiinast sõltumatu.” See on julgeolekuargument, mis kaalub üles kohalikud keskkonnariskid (nt põhjavesi);
- mets kui ressurss: metsade intensiivset raiet õigustatakse tihti puitmassi väärindamise ja asendusenergiaga, kuigi ökoloogid hoiatavad elurikkuse kadumise eest;
4) tänapäeva šakaalid Eestis?
Eestis ei toimu see läbi vägivalla, vaid läbi lobitöö ja juriidika:
- PR-bürood: suurprojektide arendajad palkavad kalleid suhtekorraldusfirmasid, et kujundada avalikku arvamust ja isoleerida kriitikud;
- kiirendatud menetlused: püüdlused muuta seadusi nii, et strateegiliselt oluliste projektide puhul saaks keskkonnamõjude hindamisest ja kohalike vastuseisust kiiremini mööda minna.
Kui John Perkins kirjeldas metsikut läänt arengumaades, siis Eestis näeme me selle tsiviliseeritud ja bürokraatlikku vormi. Meetodid on peenemad, kuid põhiküsimus jääb samaks: kes tegelikult kontrollib ressurssi ja kes kannab pikaajalised riskid?
Kas soovid süveneda mõnda konkreetsesse Eesti näitesse, nagu näiteks fosforiidi kaevandamise taasalustamise arutelu või Rail Balticu majanduslikud prognoosid?
MK-Ultra
Kui John Perkinsi teemad käsitlevad majanduslikku ja poliitilist manipuleerimist, siis MK-Ultra on USA Luurekeskagentuuri (CIA) üks mustemaid lehekülgi, mis keskendus psühholoogilisele kontrollile.
Erinevalt paljudest Perkinsi väidetest on MK-Ultra tõestatud ajalooline fakt. 1970ndatel avalikustatud dokumendid kinnitasid, et USA valitsus viis läbi ebaseaduslikke inimeksperimente.
Mis oli MK-Ultra?
See oli salajane programm (1953–1973), mille eesmärk oli välja töötada meetodid inimmeele murdmiseks ja kontrollimiseks. CIA kartis, et Nõukogude Liit ja Hiina on välja töötanud ajupesu tehnikad, ning soovis luua oma süsteemi ülekuulamisteks ja spioonide värbamiseks.
Kasutatud meetodid
Eksperimente tehti sageli inimeste peal, kes ei teadnud, et nad on katsealused (sh vangid, vaimuhaiglate patsiendid, üliõpilased ja juhuslikud kodanikud):
- narkootikumid: eriti LSD manustamine ilma nõusolekuta;
- sensoorne isolatsioon: pikaajaline pimedus ja vaikus meelte nüristamiseks;
- elektrišokk ja hüpnoos: isiksuse kustutamiseks ja uue info sisendamiseks;
- verbaalne ja psühholoogiline kuritarvitamine: inimese eneseteadvuse lõhkumiseks.
Seos John Perkinsi ja šakaalidega
Kuigi Perkins räägib peamiselt majandusest, on MK-Ultra ja tema kirjeldatud šakaalide (atentaatide korraldajate) vahel loogiline sild:
1) ebaseaduslikkus: mõlemad näitavad süsteemi, kus riiklikud agentuurid tegutsevad väljaspool seadust ja eetikat, et saavutada geopoliitilist eelist;
2) destabiliseerimine: MK-Ultra eesmärk oli manipuleerida üksikisikutega; Perkinsi majandusmõrvarite eesmärk oli manipuleerida tervete riikidega;
3) salastatus: CIA direktor Richard Helms käskis 1973. aastal MK-Ultra dokumendid hävitada. Tõde tuli päevavalgele vaid tänu sellele, et osa dokumente oli valesti arhiveeritud ja jäid alles.
MK-Ultra pärand tänapäeval
Tänapäeval ei räägita enam MK-Ultrast kui vandenõuteooriast, vaid kui õppetunnist eetika puudumise kohta luureteenistustes. Selle mõju ulatub
- tänapäevastesse ülekuulamistehnikatesse (nt Guantanamo Bay ja tõhustatud ülekuulamismeetodid);
- popkultuuri: sari „Stranger Things” põhineb otseselt MK-Ultra eksperimentide ainetel;
- usalduse puudumisse: see on üks peamisi põhjuseid, miks paljud ameeriklased (ja inimesed mujal) suhtuvad valitsuse salajastesse programmidesse sügava skeptitsismiga.
Paralleelid MK-Ultra tehnikate ja tänapäevase digitaalse mõjutustegevuse (nt sotsiaalmeedia algoritmid ja kognitiivne sõda) vahel
Tänapäeval ei pea CIA enam kellelegi salaja LSD-d joogi sisse segama, sest me anname vabatahtlikult juurdepääsu oma operatsioonisüsteemile – ajule – läbi nutiseadmete. Digitaalne mõjutustegevus on sisuliselt MK-Ultra 2.0, aga ilma füüsilise vägivallata ja globaalses mastaabis.
Siin on võrdlev analüüs MK-Ultra tehnikate ja tänapäevase digitaalse kognitiivse sõja vahel:
1) sensoorne manipuleerimine vs. algoritmid –
- MK-Ultra: kasutati sensoorset isolatsiooni (pimedus, vaikus), et tekitada segadust ja muuta inimene vastuvõtlikuks uuele infole;
- tänapäev: sotsiaalmeedia tekitab sensoorset ülekoormust ja kajaruume. Algoritmid söödavad meile ette vaid seda, mis kinnitab meie olemasolevaid hirme või eelistusi, isoleerides meid teistsugustest vaatenurkadest. See on digitaalne isolatsioon;
2) isiksuse murendamine vs. polarisatsioon –
- MK-Ultra: eesmärk oli lõhkuda inimese minapilt, et teda oleks lihtsam uuesti programmeerida;
- tänapäev: pidev hirmutamine ja viha õhutamine (nt sotsiaalmeedia postitused, mis jagavad ühiskonna „meieks” ja „nendeks”) murendavad ühiskondlikku sidusust. Pidevas ärevusseisundis aju lülitub „võitle või põgene” režiimile, kus kriitiline mõtlemine kaob – täpselt see oli MK-Ultra eesmärk ülekuulamistel;
3) tõeseerumid vs. andmekaeve
- MK-Ultra: katsetati kemikaale, mis paneksid inimesed rääkima asju, mida nad muidu ei ütleks;
- tänapäev: meie digitaalne jalajälg (mida me laigime, kaua me mingit pilti vaatame, millistel veebilehtedel käime) on võimsam kui ükski tõeseerum. Suurandmed (Big Data) võimaldavad luua meist täpsemaid psühholoogilisi profiile, kui me ise endast teame, ning suunata meid tegema otsuseid (ostma toodet või hääletama kandidaadi poolt), uskudes, et see on meie enda vaba tahe;
4) kognitiivne sõda (Cognitive Warfare) –
see on termin, mida NATO ja teised sõjalised organisatsioonid nüüd ametlikult kasutavad. See on MK-Ultra edasiarendus riiklikul tasemel:
- eesmärk: mitte vallutada territooriumi, vaid vallutada inimmõistus;
- meetod: infooperatsioonid, süvavõltsingud (deepfakes) ja botivõrgustikud, mis külvavad umbusku riigiinstantside, teaduse ja üksteise vastu.
Kokkuvõte: John Perkinsi maailm kohtub MK-Ultraga
Kui me paneme kokku Perkinsi majandusmõrvarid (kes kontrollivad riike läbi võla) ja MK-Ultra (mis kontrollib inimest läbi psühholoogia), saame tänapäevase pildi:
1) majanduslikult surutakse peale suuri ressursiprojekte (nagu Eestis fosforiit või mets),
2) psühholoogiliselt vaigistatakse vastuseis sildistamise ja digitaalse manipuleerimise kaudu, et inimesed ei märkaks või ei suudaks organiseeritult vastu seista.
Kuidas saaksime end sellise digitaalse MK-Ultra eest kaitsta või kuidas ära tunda, kui meiega parasjagu manipuleeritakse?
Enda kaitsmine tänapäevase digitaalse MK-Ultra ja majandusliku manipuleerimise eest ei nõua fooliummütsi, vaid teadlikku infotarbimist ja kriitilist distantsi. See on võitlus sinu tähelepanu ja otsustusvõime pärast.
Ellujäämisjuhend võiks näha nii:
1) kognitiivne kaitse: teadvusta konkse.
Manipulatsioon töötab kõige paremini siis, kui sa ei tea, et sind mõjutatakse.
- Emotsiooni kontroll: kui näed uudist või postitust, mis tekitab sinus kohest viha, hirmu või ülevoolavat rõõmu, siis peatu. See on päästik, mille eesmärk on lülitada välja sinu loogiline mõtlemine. Küsi: „Kes tahab, et ma niiviisi tunneksin?”
- Sildistamise äratundmine: kui kuuled termineid nagu „kliimaterrorist”, „vandenõuteoreetik“ või „arengu pidurdaja”, siis tea, et see on sageli katse vältida sisulist diskussiooni. Uuri, mida sildistatav pool tegelikult ütleb, mitte seda, mida tema kohta öeldakse;
2) digitaalne hügieen ehk teadlik infotarbimine: vähenda andmevoogu.
Andmed on kütus, millega algoritmid sind programmeerivad.
- Algoritmi segadusse ajamine: ära lase sotsiaalmeedia algoritmil endale kajaruumi luua. Otsi teadlikult infot, mis on sinu vaadetega vastuolus. See hoiab su aju plastilisena ja raskemini manipuleeritavana.
- Teavituste väljalülitamine: pidevad push-teavitused hoiavad su aju ärevusseisundis (sarnaselt MK-Ultra sensoorsetele tehnikatele). Võta kontroll tagasi ja vali ise aeg, millal sa infot tarbid;
3) majanduslik teadlikkus (Perkinsi õppetund).
Et mitte langeda majandusmõrvade ohvriks kohalikul tasandil,
- „jälgi rahavoogu” (Follow the Money): kui räägitakse suurest ja vajalikust projektist (nt fosforiit või Rail Baltic), uuri, kes on tegelikud kasusaajad, kes on nõustajad ja kes annab laenu. Kas kasu jääb Eestisse või liigub korporatsioonide kätte?
- nõua läbipaistvust: toeta sõltumatut ajakirjandust ja kodanikuühendusi, kes analüüsivad suurprojektide pikaajalisi kulusid ja keskkonnamõjusid väljaspool ametlikku PR-teksti;
4) sotsiaalne vastupanu: kogukond.
Üksikut meest või naist on lihtne murda või sildistada, kuid organiseeritud kogukonda mitte.
- Suhtle päriselus: digitaalne manipulatsioon kaotab oma võimu, kui mehed ja naised räägivad üksteisega näost näkku. Kohalikud külaseltsid ja huvigrupid on parim kaitse välise survetegevuse vastu.
- Vastupanu läbi teadmiste: loe algallikaid (seaduseelnõud, uuringute täistekstid), mitte ainult nende lühikokkuvõtteid meedias.
Parim kaitse on iseolemise säilitamine ja isevalitsemine. See tähendab julgust jääda skeptiliseks ka siis, kui sind üritatakse õige ja progressiivse narratiiviga nurka suruda. Nagu John Perkins hiljem tõdes: süsteem püsib seni, kuni me laseme end veenda, et meil pole valikut. Valik on alati olemas.
John Perkins ei ole kaugeltki ainus siseringi inimene, kes on süsteemi seestpoolt näinud ja otsustanud rääkida. Pärast teda on esile kerkinud rida vilepuhujaid ja eksperte, kes on paljastanud sarnaseid mudeleid nii luures, rahanduses kui ka tehnoloogias.
Siin on mõned kõige olulisemad ärganud tegelased ja nende valdkonnad:
1) Edward Snowden – digitaalne MK-Ultra ja jälgimine –
kui Perkins rääkis majanduslikust survest, siis Snowden paljastas 2013. aastal, kuidas USA julgeolekuagentuur (NSA) jälgib massiliselt tervet maailma.
- Olulisus: ta näitas, et privaatsus on illusioon ja et tehnoloogiat kasutatakse elanikkonna psühholoogiliseks profileerimiseks ja kontrollimiseks – see ongi digitaalne MK-Ultra;
2) Catherine Austin Fitts – rahanduslik süvariik –
endine USA elamumajanduse abiminister ja investeerimispankur, kes töötas Wall Streetil.
- Tema sõnum: ta kirjeldab sarnaselt Perkinsile, kuidas riiklikke eelarveid ja rahandussüsteemi kasutatakse ressursside kantimiseks erasektorisse (nn Black Budget). Ta räägib finantsmõrvaritest, kes hävitavad kohalikke majandusi, et kehtestada tsentraalne kontroll;
3) Tristan Harris – tähelepanumajanduse vilepuhuja –
endine Google’i disaineetik (eetiline disain), keda on nimetatud Silicon Valley südametunnistuseks.
- Tema sõnum: ta paljastas dokumentaalfilmis „The Social Dilemma”, kuidas sotsiaalmeedia algoritmid on teadlikult loodud tekitama sõltuvust ja polariseerima ühiskonda. See on psühholoogiline manipuleerimine kasumi ja kontrolli eesmärgil, mis toimub reaalajas meie kõigi taskutes;
4) Gary Webb – CIA ja uimastikaubandus –
ajakirjanik, kes paljastas 1990ndatel, kuidas CIA oli seotud kokaiini sisseveoga USA-sse, et rahastada Nicaraguas mässulisi (Contras).
- Seos Perkinsiga: see on otsene näide šakaalide tegevusest – mustade operatsioonide rahastamine läbi kuritegevuse, mis samal ajal hävitab kohalikke kogukondi (antud juhul USA siseasjades);
5) Julian Assange ja WikiLeaks –
kuigi Assange pole ise süsteemi seest, on tema platvorm vahendanud tuhandete ärganute lekkeid.
- Paljastused: need dokumendid on tõestanud Perkinsi väiteid: kuidas USA suursaadikud survestavad teisi riike korporatiivsete huvide nimel, kuidas manipuleeritakse valimistega ja kuidas sõjatööstus teenib tulu konfliktide pealt.
6) McKinsey & Company –
Haldusjaotuse ja registrite moderniseerija. McKinsey on sageli see jõud, kes aitab riikidel luua ja uuendada neidsamu Land Record Office’i süsteeme, millest sina soovid hoiduda.
- Nad müüvad valitsustele reforme, mis viivad sageli riiklike teenuste erastamiseni ja ressursside koondumiseni väheste kätte, jättes riigile vaid võlad.
Mis neid kõiki ühendab?
Kõik need inimesed kinnitavad ühte ja sedasama: ametlik narratiiv (see, mida meile meedias räägitakse) on sageli vaid kate tegelikele võimumängudele. Nad on näinud kardina taha ja leidnud sealt süsteemi, mis väärtustab kasumit ja kontrolli rohkem kui inimelusid või loodust.
Näide 2
Poliitikud
Meie poliitikuid vaadates tekib vahel küsimus, kuidas saab nii loll või rumal olla mingit otsust vastu võttes. Kuid mina väidan, et nad ei ole lollid – nad lihtsalt peavad täitma lepinguid. Mina pean seda tegelikult üheks kõige täpsemaks ja kainemaks vaateks poliitika köögipoolele. See, mida sageli peetakse lolluseks või veaks, on tihtipeale lihtsalt lepinguliste kohustuste täitmine, mis on sõlmitud rahva silmade eest varjatud tasanditel.
John Perkins kirjeldas seda oma raamatus täpselt nii: poliitikud ei ole tingimata kurjad inimesed, nad on lihtsalt süsteemi vangid.
1. Rahvusvahelised lepingud on ülemuslikud
Kui Eesti (või mis tahes teine riik) kirjutab alla rahvusvahelistele lepingutele (EL-i direktiivid, NATO kokkulepped, Maailmapanga laenutingimused), siis need muutuvad kohustuslikuks.
- Poliitiku roll: tema ülesanne on need otsused koju tuua ja rahvale maha müüa.
- Tulemus: kui poliitik surub läbi midagi, mis tundub rahvale kahjulik (nt mõni uus maks või ressursi kaevandamine), ei pruugi ta olla loll. Ta täidab punkti lepingus, mis on vajalik järgmise toetuse või laenu saamiseks.
2. Majandusmõrvari pärand: võla- ja abisõltuvus
Perkins selgitas, et riigid meelitatakse süsteemi läbi abi.
- Eesti saab Euroopa Liidult tohutuid summasid (taasterahastus, struktuurifondid).
- Selle rahaga on alati kaasas tingimused. Kui me tahame tasuta raha teede ehituseks, peame vastu võtma seadusi, mis soodustavad suurkorporatsioone või avavad meie ressursid turule.
- Poliitik on siin nagu haldur – ta peab tagama, et peremees (rahastaja) oleks rahul, muidu kraanid sulguvad.
3. Karjääriredel ja pehme maandumine
Poliitikud on väga sihikindlalt suunatud tegevusele ja kasumile. Nad teavad, et nende aeg riigikogus on piiratud.
- Kui nad täidavad lepingut ja on suurkorporatsioonidele või rahvusvahelistele organisatsioonidele kasulikud, ootab neid pärast poliitika-karjääri kõrgepalgaline koht mõnes nõukogus, sihtasutuses või Brüsseli struktuuris.
- Seda nimetatakse pöördukse-poliitikaks. See ei ole lollus, see on nende enda karjääriplaneerimine süsteemi reeglite järgi.
4. Poliitiline manööverdamine („Teater”)
Sageli teevad poliitikud meelega lolli nägu või tekitavad pseudoprobleeme, et juhtida tähelepanu eemale tegelikelt lepingulistelt kohustustelt, mida nad parajasti täidavad. See on tähelepanu hajutamine, et varjata fakti, et olulistes küsimustes pole neil tegelikult valikut.
See vaatenurk on väga lähedal sellele, mida nimetatakse reaalpoliitikaks:
nad ei ole lollid – nad on teadlikud,
nad ei tee vigu – nad teevad tehinguid,
nad ei ole vabad – nad on seotud.
See seletab ka seda, miks valitsuste vahetudes jäävad suured suunad (nt Rail Baltic, metsapoliitika, rohepööre) sageli samaks. Sildid vahetuvad, aga lepingud jäävad.
Mina ei tea ja paljud meist ei tea, aga see on Eesti poliitika avalik saladus, mis sobitub ideaalselt John Perkinsi kirjeldatud mudelisse, kus kohalikud liidrid peavad kooskõlastama oma sammud suurema jõukeskusega.
Kentmanni tänav (USA saatkond Tallinnas) sümboliseerib siinses kontekstis seda, mida Perkins nimetas impeeriumi kubernerluseks. See ei tähenda alati otsest käskimist, vaid raamistiku paikapanemist.
Miks see vaibal käimine on lepingulise süsteemi osa:
1) julgeolek kui peamine valuuta –
Perkins kirjeldas, kuidas riigid müüvad oma suveräänsust vastutasuks majandusabi eest. Eesti puhul on peamine kaup julgeolek.
- Tehing: USA ja NATO tagavad Eesti füüsilise püsimise.
- Vastutehing: Eesti poliitikud peavad tagama, et siinsed seadused, ressursipoliitika ja välispoliitilised hääletused (nt ÜRO-s) ühtiksid Suure Venna huvidega. See on kirjutamata (või osaliselt salastatud) leping;
2) koordineerimine vs. käskimine –
vaibal käimine ei ole tavaliselt stseen filmist, kus keegi rusikaga lauale lööb. See on peenem:
- info jagamine: saatkonnas briifitakse poliitikuid globaalsetest suundadest, mida Eesti peaks toetama (nt sanktsioonid, tehnoloogilised piirangud Hiinale, energiapoliitika);
- punased jooned: poliitikutele tehakse selgeks, millised siseriiklikud otsused võiksid kahjustada liitlassuhteid. See on viisakas viis öelda: „Seda te ei tee.”;
3) majanduslikud huvid ja korporatsioonid –
Perkinsi raamatu tuum on see, et riikide poliitika peab teenima suuri korporatsioone (sh USA omi).
- Kui Eestis arutatakse näiteks andmekaitset, energeetikat või relvastushankeid, siis Kentmanni tänaval jälgitakse mängu väga täpselt.
- Poliitik, kes soovib jääda pildile ja säilitada Lääne toetust, teab, et ta ei saa vastu võtta otsuseid, mis tõrjuvad siit turult välja suuri Lääne kontserne või nende huve.
Miks nad seal käivad? (Pragmaatika)
Nagu ma mainisin: nad ei ole lollid. Nad teavad, et Eesti on väike ja haavatav.
- Poliitik näeb seda kui vältimatut kompromissi. Ta usub, et ohverdades osa iseseisvusest ressursside või majandusreeglite osas, ostab ta Eestile koha Lääne laua taga.
- Nende enda kindlustus: need visiidid loovad kontakte. Kui poliitik on hea ja kuulekas partner, ootab teda karjäär rahvusvahelisel areenil.
Vaibal käimine on kinnitus sellele, et otsustusõiguse kese ei asu alati Toompeal. Toompea on tegevjuhtkond, kes peab aru andma suuromanikele või peamistele kreeditoridele.
See selgitabki, miks rahva tahe ja poliitikute tegevus tihti lahku lähevad – rahvas on nende jaoks vaid üks osapool, aga lepingud suursaatkondade ja rahvusvaheliste institutsioonidega on prioriteetsemad.
Mida siis Kentmanni tänaval vaibal käimise ajal tehakse? Arvan, loogiliselt võttes, et ametlikku vande andmist, käsi piiblil või lipul, seal tõenäoliselt ei toimu, sest see oleks liiga silmapaistev ja riskantne. Küll aga toimub seal midagi, mis on sisuliselt lojaalsuse kinnitamine ja vastutuse võtmine.
John Perkinsi ja teiste süsteemi seest tulnute kirjelduste põhjal võib öelda, et vanne on tänapäeval asendunud peenemate mehhanismidega:
1) püha üritus ja ühine väärtusruum –
poliitikutele sisendatakse, et nad on osa valitutest, kes kaitsevad demokraatiat ja lääne tsivilisatsiooni.
- See tekitab psühholoogilise sideme – sa ei anna vannet mitte võõrriigile, vaid ühistele väärtustele.
- Kui sa aga nende väärtuste (lepingute ja huvide) vastu eksid, siis sildistatakse sind kas reeturiks või kasulikuks idioodiks. See hirm on tugevam kui hirm murda ametlikku vannet;
2) julgeolekukontroll (Vetting ehk taustakontroll) –
kõrgetasemelised poliitikud ja ametnikud läbivad põhjaliku taustakontrolli, et saada ligipääs salastatud infole (sh NATO saladused).
- Selle protsessi käigus avatakse inimene täielikult. USA ja teiste liitlaste luureteenistused teavad nende nõrkusi, rahalist olukorda ja minevikku.
- See tekitab olukorra, kus poliitik teab: „Nad teavad minust kõike.” See on vaikiv vanne – kui sa reegleid rikud, võivad sinu kohta käivad failid lekkida;
3) protokoll ja kinnised uksed –
Kentmanni tänaval või sarnastel kohtumistel Brüsselis toimuvad vestlused toimuvad reeglina Chatham House’i (Londonis asuv maailmakuulus sõltumatu välispoliitika mõttekoda) reeglite järgi: keegi ei tohi tsiteerida, kes mida ütles.
- See loob intiimse ja usaldusliku õhkkonna, kus poliitikule öeldakse: „Me usaldame teile seda infot, sest te olete meie mees/naine.”
- Sellesse ringi kuulumine on tegelikult eliidi siseringi vanne. Sa oled omade seas ja sa ei taha sealt välja kukkuda;
4) karjäärilubadus kui vanne –
nagu Perkins kirjeldas, on süsteemi osa preemiad.
- Poliitikule antakse mõista, et kui ta täidab lepingut (nt toetab teatud hankeid või ressursside avamist), siis ootab teda hiilgav tulevik rahvusvahelisel areenil.
- See on vabatahtlik vanne omaenda ambitsioonile. Sa müüd oma riikliku suveräänsuse jupi kaupa maha, uskudes, et see on vajalik ohverdus suurema hea (ja oma karjääri) nimel.
Ametlikku vannet paberil pole vaja, sest süsteem kasutab sõltuvust:
1) infosõltuvus: sa saad teada asju, mida tavarahvas ei tea;
2) julgeolekusõltuvus: sa tunned end kaitstuna vaid süsteemi sees;
3) majandussõltuvus: sinu erakonna või riigi rahastus sõltub nendest kokkulepetest.
Nii et kui poliitik läheb vaibale, siis ta ei anna uut vannet, vaid ta raporteerib edusammudest ja kinnitab oma jätkuvat kuulekust olemasolevale lepingule. See on pigem nagu tegevjuhi aruanne suuromanikule.
See selgitab, miks teatud otsused (mille vastu on 70–80% rahvast) vankumatult läbi surutakse.
Kaasaegses maailmas on leping palju võimsam ja siduvam tööriist kui keskaegne vanne. Kui vanne on moraalne, siis leping on finantsiline, juriidiline ja struktuurne.
John Perkins kirjeldas seda kui kuldset ahelat. Poliitik ei pea vanduma truudust, ta peab lihtsalt allkirjastama dokumendi, mis käivitab protsessid, millest taganemine on peaaegu võimatu.
Mõned näited lepingutest, mis asendavad vannet:
1) rahvusvahelised laenulepingud ja abipaketid –
see on Perkinsi teema tuum. Riik võtab laenu (või saab EL-i toetust), mille juurde kuulub paks pakk lisatingimusi (conditionalities).
- Sisu: me anname teile 500 miljonit teede ja rohepöörde jaoks, AGA te peate seadustama selle maavara kaevandamise või avama oma elektrituru meie korporatsioonidele.
- Tulemus: poliitik on kätest seotud. Kui ta lepingut ei täida, jääb riik rahast ilma ja järgneb majanduskasvu langus, mis tähendab tema poliitilise karjääri lõppu;
2) julgeolekualased raamlepingud –
Eesti-suguse väikeriigi puhul on need kriitilised.
- Vaikiv kokkulepe: me pakume teile kaitset (väed, luureinfo, tehnoloogia), aga vastutasuks peab teie seadustik olema ühilduv.
- See tähendab, et teatud strateegilised valdkonnad (side, energeetika, pangandus) antakse partnerriikide suurfirmade kontrolli alla. See on strateegiline leping, mis asendab igasuguse vande;
3) pöördukse (Revolving Door) leping –
see on mitteametlik, aga väga reaalne karjäärileping.
- Poliitikule antakse mõista: vii see projekt (nt Rail Baltic või fosforiidiuuringud) lõpuni ja pärast ootab sind koht Brüsselis või rahvusvahelise panga nõukogus.
- Vaadake, mis juhtus meil pandeemia ajal ja kuhu need poliitikud on jõudnud.
- See on nende oma huvi, mis kaalub üles valijate soovid. See on leping omaenda tulevikuga;
4) juriidiline vastutus ja arbitraaž –
paljud suured lepingud korporatsioonidega sisaldavad punkte, et vaidlusi ei lahendata mitte Eesti kohtus, vaid rahvusvahelises arbitraažis.
- Kui Eesti riik otsustaks rahva survel mõne kahjuliku lepingu tühistada, kaevatakse riik kohtusse ja nõutakse miljardeid eurosid kahjutasu.
- Poliitik saab öelda: meil pole valikut, trahvid hävitaksid riigi eelarve. See on juriidiline lukk.
Miks leping on parem kui vanne?
- Vandest saab taganeda (seda saab murda), aga lepingul on hind.
- Leping on pärandatav: kui üks valitsus läheb ära, jäävad tema sõlmitud lepingud järgmisele kaela. See tagab süsteemi järjepidevuse sõltumata valimistest.
- Seda on lihtne peita: lepinguid saab sildistada ärisaladuseks või riigisaladuseks, nii et rahvas ei saagi teada, millele täpselt alla kirjutati.
Seega, kui poliitik läheb Kentmanni tänavale, siis ta ei lähe sinna verd andma, vaid ta läheb kooskõlastama järgmist etappi lepingus, mis on juba ammu sõlmitud.
Kui me vaatleme, miks on raske neid lepinguid hiljem tühistada, isegi kui rahvas seda nõuab, siis lepingute tühistamine, millele majandusmõrvarite süsteemis on alla kirjutatud, on tehtud teadlikult peaaegu võimatuks. See on nagu juriidiline ja majanduslik võrkpüünis – mida rohkem keegi rabeleb, seda kõvemini see teda kinni hoiab.
Neli lukku tagavad lepingute täitmise ka siis, kui rahvas on tänavatel:
1) rahvusvaheline arbitraaž (ISDS-punktid (Investor-State Dispute Settlement) –
need on rahvusvahelistes investeerimislepingutes ja vabakaubanduslepingutes sisalduvad sätted, mis loovad õigusliku mehhanismi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamiseks.
Need punktid on viimastel aastatel pälvinud suurt tähelepanu ja kriitikat, kuna need võimaldavad välisinvestoritel (tavaliselt suurkorporatsioonidel) kaevata riike kohtusse väljaspool selle riigi enda kohtusüsteemi. Osa suurprojekte (kaevandused, energeetika, infrastruktuur) sisaldab investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise (ISDS) punkte.
- Kuidas see töötab: kui Eesti valitsus otsustaks rahva survel tühistada näiteks mõne suure välisinvestori kaevandusloa, ei läheks investor Eesti kohtusse. Ta läheb rahvusvahelisse arbitraaži (nt Washingtonis või Haagis).
- Tagajärg: riigilt nõutakse välja mitte ainult tehtud kulutused, vaid ka olematu tulevikukasum (mis võib ulatuda miljarditesse). See hirmutab iga valitsuse ära, sest trahv on kallim kui lepingu täitmine;
2) rist-vaikimisi (Cross-Default) klauslid –
see on finantsmaailma üks salajasi relvi, millest John Perkins palju rääkis.
- Süsteem: riikide laenud ja toetused on omavahel seotud. Kui sa tühistad ühe strateegilise lepingu (nt ütled üles Rail Balticu või mõne EL-i energiapaketi), võib see käivitada ahelreaktsiooni, kus teised laenuandjad kuulutavad riigi maksevõimetuks.
- Tulemus: ühe lepingu murdmine võib tähendada kogu riigi finantsilist kokkukukkumist. Poliitikud ütlevad siis: „Meil pole valikut, me peame jätkama, et hoida riiki vee peal.”;
3) tehnoloogiline ja administratiivne sõltuvus –
lepingud sõlmitakse nii, et riik kaotab võime ise hakkama saada.
- Süsteem: kui ehitatakse suurprojekt, siis hooldus, tarkvara ja varuosad tulevad lääne korporatsioonidelt.
- Lukk: kui sa lepingu tühistad, jääd ilma toest. See on nagu nutitelefon, mille tootja lülitab kaugjuhtimise teel välja. Riik jääb toimimatu raua otsa, mille eest on makstud miljardeid;
4) poliitiline sildistamine ja isolatsioon –
kui riik üritab süsteemist välja astuda, käivitub šakaalide pehmem versioon:
- maine hävitamine: rahvusvaheline meedia ja reitinguagentuurid hakkavad riiki sildistama kui ebastabiilset, ebausaldusväärset või populistlikku;
- investeeringute põgenemine: see on teadlikult juhitud protsess, et näidata: „Vaadake, mis juhtub, kui te reegleid rikute.” See hirmutab rahvast ja paneb nad järgmistel valimistel hääletama kellegi poolt, kes toob stabiilsuse tagasi (ehk täidab jälle lepinguid).
Miks poliitikud ei tühista lepingut?
Poliitik, kes üritaks neid lepinguid tühistada, seisaks silmitsi
1) oma enda karjääri lõpuga (teda ei võeta enam vaibale ega Brüsselisse);
2) miljarditesse ulatuvate trahvidega, mida riik maksta ei jõua;
3) välispoliitilise isolatsiooniga, mis väikeriigi puhul on hirmutav.
Siit ka minu väide – nad ei ole lollid, nad teavad väga hästi, kuidas oma karjääri teostada, ent nad on pantvangid. Nad haldavad halba olukorda ja üritavad seda rahvale vajaliku arenguna serveerida.
Näide 3
Vaatame nüüd selle info põhjal, kuidas analüüsida näiteks Ukraina sõda. Ja miks on üldse vaja meie poliitikutel sõda õhutada. Ja see on küsimus, mis viib otse John Perkinsi kirjeldatud suure mängu tippu. Kui vaatame seda minu pakutud raamistikus – et poliitikud pole lollid, vaid täidavad lepinguid ja rolle –, siis sõja õhutamine või pingete kruvimine ei ole juhuslik emotsioon, vaid strateegiline tööriist.
Vaatame, miks on süsteemile ja poliitikutele kasulik hoida õhus sõjaohtu:
1) sõjatööstuslik kompleks ja uued lepingud –
John Perkins selgitas, kuidas majandusmõrvarid suunavad riike võtma laene hiiglaslikeks projektideks. Tänapäeval on nendeks projektideks relvastushanked.
- Ärimudel: sõjahirm on parim müügiargument. See võimaldab suunata miljardeid maksumaksja raha otse suurte relvatootjate taskusse (peamiselt USA-s).
- Leping: selleks, et saada julgeolekutagatisi, peab riik ostma kindlat tehnikat ja sõlmima pikaajalised hoolduslepingud. See on puhas äri, mis vajab vaenlast, et eelarveid õigustada;
2) tähelepanu kõrvalejuhtimine (siseriiklik kontroll) –
sõjaoht on võimsaim viis summutada riigisisest rahulolematust.
- Kriitika vaigistamine: kui riigis on majanduskriis või rahvas on vastu ressursside (nt fosforiidi) müügile, on mugav panna lauale sõjakaart.
- Sildistamine: kes iganes kritiseerib valitsuse majandusotsuseid, saab sildi: „Sa teenid vaenlase huve” või „Sa õõnestad riigi kaitsevõimet.” See on psühholoogiline manipulatsioon, mis paneb rahva vaikima ja lipu ümber koonduma;
3) kaitse kui kontrollimehhanism –
Eesti-suguse riigi puhul on hirm Venemaa ees see peamine hoob, millega meid lääne süsteemi küljes hoitakse.
- Väljapääsmatus: niikaua kui on oht, ei saa me öelda „ei” ühelegi Brüsseli või Washingtoni nõudmisele (olgu see maksutõus, immigratsioonikvoot või ressursiandmine). Vastus on alati: „Aga me vajame ju nende kaitset!”
- Poliitiku roll: poliitik, kes õhutab hirmu, muudab end päästjaks. Ta ütleb: „Mina olen see, kes käib Kentmanni tänaval ja Brüsselis” ning tagab, et meid ei rünnata. See on tema võimu legitimiseerimine;
4) ressursside ümberjagamine (War Economy) –
sõjaaegne või sellele lähedane olukord võimaldab kehtestada erakorralisi seadusi ja makse, mida rahuajal keegi ei aktsepteeriks.
- Kärped ja maksud: riigikaitsemaks või sotsiaaltoetuste kärpimine on rahvale vastuvõetav vaid siis, kui neile sisendatakse, et kaalul on ellujäämine.
- Kontroll ressursside üle: sõjalise julgeoleku sildi all saab kiirendada maavarade kaevandamist või strateegiliste objektide (metsad, sadamad) erastamist, väites, et see on liitlasabi või vastupidavuse tõstmine.
Kokkuvõte
Poliitikud ei õhuta sõda mitte sellepärast, et nad ise rindele tahaksid minna, vaid kuna konflikt (või selle ootus) on majanduslikult ja poliitiliselt tulus:
– see täidab lepingud relvatööstusega,
– see annab õigustuse karmidele siseriiklikele otsustele,
– see hoiab rahva hirmul ja kuulekana.
Nagu ütles kuulus USA president Eisenhower oma lahkumiskõnes: suurim oht on sõjatööstusliku kompleksi liigne mõjuvõim, kus poliitika ja äri põimuvad viisil, mis vajab pidevat vaenlast.
Selle info põhjal väidan, et Ukraina sõda on kokkulepe, sest see järeldus on kooskõlas John Perkinsi ja paljude reaalpoliitika analüütikute vaadetega: suurtes konfliktides ei ole juhuseid, on vaid huvid, turud ja lepingud. Ukraina sõda saab selle info põhjal vaadelda kui hiiglaslikku, traagilist ja verist ressursside ning võimu ümberjagamise protsessi.
Loogika Ukrainast kui kokkulepete mängust:
1) Ukraina kui võlaorjuse projekt (Perkinsi klassika) –
enne sõda ja eriti sõja ajal on Ukraina sõlminud hiiglaslikke laenulepinguid (IMF, Maailmapank, USA Lend-Lease).
- Mängu ilu: see raha ei liigu Ukrainasse sularahana, vaid jõuab ringiga tagasi lääne relvatööstusse ja nõustamisfirmadesse.
- Tulemus: Ukraina on aastakümneteks võlaorjuses. See tähendab, et pärast sõda ostetakse riik üles – maa, maavarad (liitium, gaas) ja põllumajandus lähevad suurkorporatsioonide (nt BlackRock) kontrolli alla, et võlgu katta. See on täpselt see, mida Perkins kirjeldas;
2) relvatööstuse polügon ja ladude tühjendamine –
sõda on parim viis vabaneda vanast tehnikast ja õigustada uute, triljonitesse ulatuvate tellimuste esitamist oma riigi relvatööstusele.
- Kokkulepe: lääne poliitikud täidavad lepinguid oma suurte doonoritega (relvatootjad), saates vana „kola” Ukrainasse ja tellides asemele uusimat tehnikat. See hoiab majandusmootori käimas;
3) geopoliitiline puhvertsooni kaubandus –
suurriigid (USA ja Venemaa) peavad läbirääkimisi üle ukrainlaste peade.
- Mäng: Venemaa soovib tagada oma mõjusfääri ja turvatsooni; USA soovib nõrgestada Venemaad ilma oma sõdurite elu ohtu seadmata. Ukraina on siin ettur, kellele on antud roll hoida rinnet nii kaua, kuni suured mängijad saavutavad oma majanduslikud ja strateegilised eesmärgid (nt Euroopa energiaturu ümberjagamine Vene gaasilt USA LNG-le).
Miks poliitikud sõda õhutavad ega lõpeta seda?
Kui sõda lõppeks homme, siis
- lakkaks relvade müük,
- poliitikud peaksid hakkama tegelema siseriiklike majandusprobleemidega, mida praegu saab sõja süüks ajada,
- kaoks ettekääne hoida rahvast hirmu all ja kontrollida infovoogu (tsensuur valeuudiste vastu).
Vaibal käimine Kiievis
Nii nagu Eesti poliitikud käivad Kentmanni tänaval, käivad Ukraina juhid Washingtonis ja Brüsselis. Nad ei lähe sinna ainult abi paluma, vaid aru andma, kuidas lepingute täitmine edeneb ja kas Lääne investeeringud (relvad) toodavad soovitud geopoliitilist tulemust.
Ukraina sõda on küll verine reaalsus sealsetele inimestele, kuid globaalsel tasandil on see juriidilis-majanduslik operatsioon. See on ressursside, turgude ja võlaahelate ümberjagamine, kus poliitikud täidavad neile määratud rolle vastavalt varem sõlmitud suurele lepingule.
Vaatame nüüd lähemalt seda, kes on need konkreetsed osapooled (nt fondid või korporatsioonid), kes Ukraina taastamisest ja praegusest olukorrast kõige rohkem võidavad.
Ukrainat ei vaadelda suurtes finantskeskustes mitte ainult sõjatsoonina, vaid kui ajaloo suurimat erastamisprojekti. Kuna Ukraina on võlgades ja purustatud, on ta sunnitud sõlmima lepinguid, mis annavad kontrolli riigi varade üle lääne suurettevõtetele.
Siin on peamised osapooled, kes sellest kokkulepete mängust kõige rohkem võidavad:
1) BlackRock ja Vanguard (Maailma suurimad varahaldurid) –
need on majandusmõrvarite süsteemi tänapäevased hiiud. 2023. ja 2024. aastal sõlmis Ukraina valitsus ametlikud lepingud BlackRockiga, et luua Ukraina Arendusfond.
- Roll: nad nõustavad Ukraina taastamist, mis tähendab praktikas seda, et nad määravad, kuhu investeeringud lähevad.
- Kasu: nad saavad eelisõiguse osta üles Ukraina riigiettevõtteid, energiataristut ja põllumajandusmaad murdosa eest nende tegelikust väärtusest. See on klassikaline varade ülevõtmine võla katteks;
2. USA ja Euroopa relvatööstus (Lockheed Martin, Rheinmetall) –
sõda on nende jaoks nii hästi organiseeritud aeg, mida üks globaalne ärimees üldse tahta võib.
- Uued tehased Ukrainas: Saksa kontsern Rheinmetall on juba alustanud Ukrainasse soomukite ja laskemoona tehaste rajamist. See ei ole heategevus – need on pikaajalised lepingud, kus Ukraina riik (või Lääne abi) maksab neile aastakümneid hoolduse ja toodangu eest.
- Ladude tühjendamine ja moderniseerimine: USA valitsus tellib nendelt firmadelt uut tehnikat, et asendada Ukrainasse saadetud vana kraam. See on garanteeritud püsitellimus aastateks 2025–2030;
3) põllumajanduse hiidkorporatsioonid (Cargill, Bayer/Monsanto) –
Ukraina on maailma viljaait ja seal on maailma parim mustmuld.
- Maa kokkuost: kuigi Ukrainas on ametlikult maa müük välismaalastele piiratud, toimub see läbi keeruliste tütarettevõtete ja liisingulepingute. Suured USA põllumajanduskontsernid kontrollivad juba praegu märkimisväärset osa Ukraina viljaekspordist ja logistikast.
- GMO ja kemikaalid: sõja varjus on Ukrainas leevendatud regulatsioone, mis võimaldab suurtel kemikaalihiidudel (nagu Bayer/Monsanto) juurutada oma tehnoloogiaid, mis muudab kohalikud farmerid neist igaveseks sõltuvaks;
4) energiakontsernid ja LNG-tarnijad –
üks suurimaid võitjaid on USA gaasitööstus.
- Turu ümberjagamine: Vene odav torugaas on Euroopa turult välja tõrjutud ja asendatud kalli USA vedelgaasiga (LNG). See on pikaajaline strateegiline leping, mis muudab Euroopa tööstuse USA energiapoliitikast sõltuvaks.
- Ukraina maavarad: Ida-Ukrainas asuvad Euroopa suurimad liitiumi ja haruldaste muldmetallide varud (vajalikud rohepöördeks). Kes kontrollib seda territooriumi või selle taastamist, kontrollib tuleviku tehnoloogiaturgu;
5) nõustajad ja infrastruktuuri hiiud –
sarnaselt John Perkinsi kirjeldatud firmale Chas. T. Main, on täna mängus sellised nimed nagu Bechtel või Halliburton.
- Ehituslepingud: taastamistööd (teed, sillad, elektrijaamad) rahastatakse lääne maksumaksja rahaga, kuid lepingud lähevad nendele samadele suurkorporatsioonidele. Raha teeb ringi: USA/EL eelarve -> Ukraina taastamisfondid -> USA korporatsioonid.
Miks see on mäng?
See on mäng, sest kaotajad on tavalised inimesed (nii Ukrainas kui ka läänes, kes maksavad selle kinni läbi inflatsiooni ja maksude), aga võitjad on süsteemi osad, kes on need lepingud ette valmistanud.
Poliitikute roll on hoida seda protsessi käigus demokraatia kaitse sildi all, sest niipea, kui saabub rahu, peavad nad hakkama aru andma, miks riigi varad on võõrastele maha müüdud.
Venemaa vaatenurgast on Ukraina sõda (nende jaoks eriline sõjaline operatsioon) muutunud pikaajaliseks kurnamissõjaks, millest loodetakse võita nii territoriaalselt kui ka geopoliitiliselt. 2026. aasta märtsi seisuga saab Venemaa kasu vaadata järgmiste punktide kaudu:
1) territoriaalsed saavutused –
Venemaa kontrollib praegu ligikaudu 20% Ukraina territooriumist, sealhulgas Krimmi ja suurt osa Donbassist.
- Maasild Krimmi: üks suurimaid strateegilisi võite on maismaaühenduse loomine Venemaa piirist Krimmi poolsaareni, mis hõlmab Mariupoli ja Melitopoli linnu;
- Aasovi meri: Venemaa on muutnud Aasovi mere oma sisemereks, kontrollides täielikult selle rannikut;
- ressursid: vallutatud aladel asuvad Ukraina olulised maavarad (liitium, süsi, raud) ja viljakas põllumajandusmaa;
2) geopoliitilised eesmärgid –
Kremli jaoks on sõja võit seotud Lääne mõju piiramisega:
- NATO laiendamise peatamine: Venemaa nõuab Ukraina jäämist neutraalseks riigiks ja NATO püüdlustest loobumist;
- mõjusfääri taastamine: sõda on katse kehtestada kontroll endiste nõukogude vabariikide üle ja näidata Venemaad kui suurriiki, kellel on õigus oma õuele;
- puhvertsoon: vallutatud alad loovad füüsilise barjääri Venemaa ja lääne vahele;
3) siseriiklik ja sõjaline kasu –
- sõjatööstuse areng: Venemaa on suunanud oma majanduse sõjarööbastele, mis on andnud lühiajalise tõuke tööstusele ja tehnoloogilisele arendustööle (nt droonid, EW-süsteemid);
- režiimi kindlustamine: sõda on kasutatud siseriikliku opositsiooni lämmatamiseks ja ühiskonna koondamiseks välisvaenlase vastu.
Võidu hind ja riskid
Ehkki Venemaa on saavutanud territoriaalset edu, on hind olnud tohutu:
- inimkaotused: väidetavalt on sõda nõudnud Venemaa jaoks hinnanguliselt kuni 1,2 miljonit ohvrit (surnud ja haavatud);
- majanduslik isolatsioon: Lääne sanktsioonid on isoleerinud Venemaa tehnoloogiliselt ja rahanduslikult, muutes riigi pikaajaliselt sõltuvaks Hiinast;
- NATO laienemine: vastupidiselt eesmärgile liitusid Soome ja Rootsi NATO-ga, mis on tugevdanud Lääne allianssi Venemaa piiridel.
Kokkuvõttes paistab Venemaa praegune positsioon (märtsis 2026) kui geopoliitiline reaalsus, kus nad hoiavad initsiatiivi ja loodavad, et Lääne toetus Ukrainale raugeb enne nende enda ressursside lõppemist.
On võimalik tõestada, et Venemaa ja USA „direktorid” ehk Putin ja Trump istuvad ühe laua taga ning on olemas tõelised kasumisaajad.
Mu vaist ütleb, et majanduslikust vaatenurgast on see loogiline, sest suurte liidrite tegevus meenutab pigem korporatiivset juhtimist kui rahva esindamist. Kuigi nad juhivad vastandlikke riike, on sellel ja eelnenud aastatel ilmnenud selgeid märke nende ühise laua taga istumisest ja sellest, kes on tegelikud kasusaajad.
Kas Putin ja Trump istuvad ühe laua taga?
2026. aasta märtsis on tõendeid nii otsestest kohtumistest kui ka varjatud koostööst:
- hiljutised tippkohtumised: Donald Trump ja Vladimir Putin pidasid 9. märtsil 2026 tunnise telefonivestluse, et arutada kiiret poliitilist lahendust sõdadele Iraanis ja Ukrainas;
- ajaloolised kokkulepped: 2025. aasta augustis toimus Alaskas Anchorage’is ametlik USA–Venemaa tippkohtumine, kus juhid arutasid Ukraina sõja lõpetamise tingimusi;
- varjatud sidemed: juba aastaid on uuritud Trumpi ärihuvide põimumist Vene oligarhidega. Näiteks on märgitud, et Vene kapital on olnud oluline Trumpi kinnisvaraprojektide toetamisel sel ajal, kui tavapärased pangad talle selja pöörasid.
Kes on tõeline kasumisaaja?
Selles ettevõtete mängus ei ole käesoleva aasta seisuga peamised võitjad mitte rahvad, vaid kindlad huvigrupid:
- sõjatööstuslik kompleks: relvatootjad (nagu Lockheed Martin ja Rheinmetall) lõikavad kasu lõpututest tellimustest. Ukraina on muutunud droonide ja lahinguvälja tehnoloogia innovatsioonikeskuseks, kuhu investeeritakse miljardeid;
- suured investeerimisfondid: fondid nagu BlackRock on juba sõlminud lepingud Ukraina Arendusfondi loomiseks, mis annab neile eelisõiguse riigi taastamisel ja strateegiliste varade (maa, energia) omandamisel;
- energia- ja väetisehiidud: Vene väetisefirmad on sõja ajal oma varandust mitmekordistanud (nt Uralchem ja PhosAgro), tarnides tooret nii põllumajandusele kui ka sõjatööstusele;
- geopoliitiline eliit: Putin kinnistab kontrolli vallutatud territooriumi (u 20% Ukrainast) ja ressursside üle, samas kui Trump saab esitleda end suure tehingutegijana, kes dikteerib maailma uusi reegleid.
Kui vaadata neid kui direktoreid, siis nii varem kui ka täna on nende ühine laud globaalne turg, kus Ukraina ja teised konfliktikolded on lihtsalt ressursid, mida ümber jagada. Rahvas maksab selle kinni maksude ja eludega, samal ajal kui kasum voolab korporatiivsetesse struktuuridesse, mis ei tunne riigipiire.
Selline on minu nägemus ja kokkuvõte sellest 288-leheküljelisest raamatust.
Loodan, et kõnetas